Page 17 - Lääneranna Teataja 67/2024/nr4

LÄÄNERANNA TEATAJA / Nr 4 (67) 2024 17
Kuidas hoiate sportimist ja õppimist tasakaalus?
KRR: Tegelikult ei ole väga raske olla samal ajal sport- lane ja õpilane.
SLM: Kooli ajal keskendun kooli asjadele ja kui on tree- ningud, keskendun trenni asjadele. Olen sellise elukor- raldusega harjunud.
EP: Õpin Tallinna Tehnikakõrgkoolis hoonete ehitust. Hoian õppimise järjel, siis ei ole ka laagrites käimisega probleeme, kuna loengud meil kohustuslikud ei ole. Mulle meeldib, et saan spordi kõrvalt hoida pea värs- kena ja areneda ka teises valdkonnas. Sportimine on minu jaoks võimalik ainult tänu toetajatele – Maru AS, Lääneranna vald ja MTÜ Hanila Toetusgrupp, suur tänu teile.
Milline on tuleviku visioon seoses spordiga? Kas plaanite jätkata?
KRR: Jah, ma plaanin maadluse ja üldiselt spordiga edasi tegeleda.
SLM: Tulevikus tuleb spordi kõrvalt tegeleda ka muude asjadega. Aga spordiga peab alati olema aega tegeleda, see seljataha ei jää.
EP: Minu plaan on saada medaleid täiskasvanute tiitli- võistlustelt ja jõuda olümpiale.
Milline on Janar Sõber treenerina?
KRR: Janar on väga hea treener: ta ei ole liiga karm ega liiga sõbralik. Ta on õpetanud mulle väga olulisi asju nii spordis kui ka elus. Minu eeskujud ongi Janar Sõber ja minu isa.
SLM: Janar on treenerina tore, humoorikas, õpetlik, sõber, tippuviija. Temaga saab alati rääkida, kui midagi on, ja ta ei jäta sind kunagi seljataha, kuna ta usub ini- mestesse, kellel on suur tulevik spordis veel ees, eriti maadluses. Minu eeskujud ongi Janar ja ka sumotree- ner Kaido Höövelson.
EP: Janar on treenerina väga tasakaalukas ja motivee- riv. Temaga treenides ei tekkinud kunagi tunnet, et ma ei soovi trenni minna. Ta suutis muuta treeningud ja maadluse minu jaoks piisavalt huvitavaks. Juba mitu aastad ma Janari käe all enam ei treeni, kuid ühendust hoiame pidevalt ning tiitlivõistlustel käib ta kaasas ja tegeleb korralduslike asjadega, et mina saaksin võist- lustele keskenduda. Lisaks muule suudab ta alati võist- lustel luua positiivse keskkonna ja hoida tuju üleval.
Eduka spordikarjääri eeldustest räägib Lääneranna spordikooli direktor ja noorsportlaste maadlustree- ner Janar Sõber.
Mis vanuses noored sportlased olid, kui nägite neis meistri potentsiaali?
Ma olen endiselt selline naiivne treener, kes usub, et iga laps võib olla tõenäoline olümpiavõitja. Ma püüangi igat oma õpilast treenida ja kohelda, kasvatada vaimus, et igaüks võib saada olümpiavõitjaks. Enne Eerikut oli mu tulemuslikem õpilane maadleja kohta suhteliselt ebatüüpiline kuju, mu kogemused on näidanud, et tree- ner võib hinnanguid andes rängalt eksida. Noor võib treeneri pandud sildi külge ennast ise kinni mõelda, seega olen proovinud noortesse suuri mõtteid ja ees- märke süstida.
Otseselt ei ole olnud sellist hetke, kus mul tekkis tunne,
Janar Sõber pälvis Lääneranna valla tunnustuse EV 106 piduli- kul kontsert-tunnustusõhtul. Foto: Eric Reisel
et nüüd on noorest saanud tõenäoline meistersport- lane. Karl Robin oli juba lasteaialapsena väga atleetlik. Meenub, kui korra proovisin tema isalt uurida, et ega kodus musklite ehitamisega ei tegeleta – mulle teada- olevalt ei tegeldud. Eerik oli samuti jõuline kuju juba väikesest peale. Stefanit arendas suuresti väiksena palju väljaspool Eestit võistlemine, see oli kodu enda initsiatiiv.
Milline ühtne iseloomuomadus kirjeldab tunnustuse saanud noorsportlasi?
Karl Robin on veel natuke ekslev ja ennast leidev noorsportlane. Eerik ja Stefan on selles mõttes väga sarnased, et nad elavad ja hingavad ainult maadluse jaoks. Ja seda juba väikesest peale. Kõik kolm on väga pühendunud, neile on meeldinud kõik maadlustreenin- guga seotud mängud, akrobaatika, tehnika ja selle õppi- mine. Julgen väita, et need kolm on isegi nautinud ras- keid treeninguid ja eneseületamist. Nad on kõik olnud pigem tagasihoidlikud ja tasased poisid, vähemalt tree- ningutel ja võistlustel.
Kui vanalt peaks maadlusega alustama, et sellel alal tippu jõuda?
Minu juures alustavad lapsed treeningutega juba laste- aias, 5–6-aastaselt. Me mängime, teeme akrobaatikat ja maadlusmänge, me ei maadle nendega selles vanuses. Maadlus on oskustel põhinev spordiala: mõni omandab tehnikat kiirelt, mõnel läheb palju aega. On palju teh- nikaid, mida ma lastele ei õpeta, keerulisi asju õpetan siis, kui nad on selleks minu hinnangul valmis ning selle töökuse ja pühendumisega välja teeninud. Oluline ei olegi niivõrd vanus, millal alustada, kuivõrd selle ala armastamine.
Kui lapsele meeldib väga rabeleda ja ta armastab kon- taktseid mänge, siis võib öelda, et talle sobib maadlus- trenn – kõik muu on õpitav. Tippu jõudmise tee on kee- ruline ja ega valemit täislahenduseks või garantiisid ei olegi. On mõned mustrid, mida peaks jälgima: trennist ei tohi puududa, tuleb kannatlik olla, alla ei tohi anda ja iseloom peab olema tugev. Määrava tähtsusega on muidugi koduste ja perekonna toetus. Tippu jõudmine ei ole eesmärk omaette, see on pigem salajane lootus ja unistus. Meil on olnud rohkelt õnne ja paljud unistused on täitunud. Mulle meeldib mõelda, et me naudime tee- konda ja sellega kaasnevat seiklust.