Page 8 - Lääneranna Teataja 72/2024/nr9

8 LÄÄNERANNA TEATAJA / Nr 9 (72) 2024
Veel ühest Lihula saladusest |
AJALUGU
1. Südamekujuline pannal
2. Sõrmus
3. Käevõru
4. Hõbenaastu katkend
5. Hobusesuitsed
V allalehes on juba kirjuta- tud mõnedest Lihula sala- dustest. Kuna kirjalik ajalugu ei ulatu kuigi kaugele, leidub neid saladusi Lihula ajaloos palju. Juhtides Lihula linnu- sel ekskursioone ja rääkides siinsest maatõusust, küsitakse sageli selle kohta, millal siis meri ümber Lihula mäe loksus. Siis saab ikka nimetatud, et arvutage ise, maatõus Lääne- maa lõunaosas on umbes 2,5 meetrit tuhande aasta kohta ja maapinna kõrgus linnuse all on 15 meetrit. Nii et kusagil kuus
tuhat aastat tagasi.
Muide, mõne aasta eest leidiski noorema põlve kiviajauurija Kristjan Sander peenikest noo- rema kiviaja materjali (tulekivi- kilde ja esemete katkendeid) just linnusest põhja poolt söödialalt. Ilmselgelt elati siis ka Lihula mäel. Need elamisjäljed on aga hilisemate kuni paari meetri paksuste kihistuste all peidus. Kindlasti elati siin ka järgnenud aegadel. Needki jäljed on seni avastamata.
1974. aastal uuritud matmispaik
Vanim Lihulas avastatud ja uuri- tud mälestusmärk asub hoopis linna lõunaosas, praeguste kal- mistute naabruses, vanast Pärnu maanteest sadakond meetrit kirde pool. Praegu kasvab selles kohas, kus 1974. aastal olid kae- vamised, juba paras männinoo- rendik. Selle muistise avastamine oli kõigile Lihula elanikele paras üllatus. Allakirjutanu oli siis veel Lihulas uustulnuk. 1970. aastate alguses teati siin vaid ühte mui- nasaegset objekti, linnust, millele keskajal ehitati peale piiskop- lik kants. Kogu teave linnusest
põhines vaid kirjalikel allikatel, arheoloogiliselt seda ei olnud uuritud.
Mati Mandel
arheoloog ja ajaloolane
Käesoleva kirjutise autorit
hakkas aga vaevama küsi-
mus: siin on taoline vana
keskus – kus on siis muistse
elu muud jäljed, näiteks kalmed.
Inimesed ju surid, kuhugi pidi neid
maetama ka muinasajal. Nii saigi kõikjal Lihulas ringi vaadatud. Ajaloolise aja surnuaedade lähedal jäi silma madal murukamaraga kaetud kõrgendik. Viimase pinnal olid mutimullahunnikud, millest ühes õnnestus märgata keraamikakildu, koostise ja põletuse järgi hin- nates kindlasti muinasaegset. See jäi meelde ning 1973. aasta Kaseküla kaevamiste ajal tulime ühe aktiivse huvilise, keskkooli lõpetanud Peeter Soobikuga keraa- mika leiukohta lähemalt uurima. Paarikümnemeetrise läbimõõduga madala künka keskossa sai siis kaevatud proovišurf, ning üllatus oli suur – päevavalgele tuli rida leide. Lisaks nõrgalt põlenud ja tulejälgedeta luu- dele saime mitu väikest eset, millest südamekujuline pronkspannal (foto 1) oli dateeritav 5. või 6. sajandisse. Niisiis olime avastanud selle ajajärgu kalme.
Taolise ajajärgu matmispaiku ei olnud tolle ajani Lääne- maal uuritud. Seega saime Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudilt loa kalmet järgmisel suvel kaevata.
1974. aasta uurimistöödel osales mitmeid tolle aja õpi- lasi Lihulast, aga ka õpilasi ja üliõpilasi Tallinnast ja Tar- tust. Kaevamistel tuli nähtavale enam-vähem ümara põhiplaaniga ja pealt ebatasane kivikalme, kuhu kivide vahele oli maetud lahkunuid nii nõrgalt põletatult kui ka põletamata. Matused olid aga väga segamini, nende arv õnnestus kindlaks määrata alles aastaid hiljem, kui Eestis juba osati luid uurida. Praegu teame, et kalmesse oli maetud umbes kakskümmend surnut, neist umbes pooled põletatult.
Äärmiselt huvitav oli matustele juurde pandud leiuma- terjal. Lisaks juba mainitud südamekujulisele pronks- pandlale leiti teisigi pandlaid, haruldasi spiraalse esiosaga sõrmuseid (foto 2), pronksist lai käevõru (foto 3), ehtenaaste ja rihmaotsikuid. Ehetest enamik on kas pärit või valmistatud lõunapoolsete (Läti, Leedu, Preisi) esemete eeskujul. Harulduseks võib pidada Skandinaa- via-pärase ornamendiga kullatud hõbenaastu katken- dit (foto 4). Raudesemete hulgas oli massiivne putkkir- ves, laiade lamedate rõngastega hobusesuitsed (foto 5) ja mitu odaotsa.
Kaevamiste ajal külastas meid hulk kohalikke inimesi. Paljude jalgrada läks siis just kalmest mööda. Inimesed olid hämmingus – keegi ei osanud aimata, et kõnnivad mööda pooleteise tuhande aasta vanusest matmispai- gast.
Kuna leide oli arvukalt, korraldasime siis ka näituse. Kindlasti on seda võimalik tulevikus korrata. Leide säi- litatakse Eesti Ajaloomuuseumis Tallinnas, neid saab taas Lihulasse näha tuua.
Ehkki otsisime ka avastatud kalmesse maetud inimeste omaaegset elupaika, jäi see toona leidmata. Eriti kaugel see kindlasti matmispaigast ei asunud. Kuid kus – see on siiani mõistatus.
5. või 6. sajandi kalme Lihula lõunaosas.
Fotod: erakogu
a
r
e
m
u
L
i
l
l
i
L
:
o
t
o
F
.
l
e
d
n
a
M
i
t
a
M