Page 4 - Lääneranna Teataja 58/2023/nr2

4 LÄÄNERANNA TEATAJA / Nr 2 (58) 2023
Kuuskümmend viis aastat Matsalu looduskaitseala
KESKKOND
Olav Renno
Matsalu looduskaitseala asutaja ja direktori meenutusi
Matsalu kaitseala algusaastaid meenutab 65 aasta eest Matsalu Riikliku Looduskaitseala esimeseks direktoriks määratud Olav Renno, kes möödunud aastal tähistas oma 90. sünnipäeva.
„Ka Lihula ja selle ümbruse elanikkond on põhjalikult noorenenud, nii et noorematel inimestel võiks olla mõneti huvitav teada saada enam kui poole sajandi eest toimunust,“ leiab autor. „Veebruaris 1958, pärast mõnekuulist teenistust looduskaitse valitsuse vaneminspektorina määratigi mind Matsalu looduskaitseala looma ja juhtima. Tegelik töö loo- dusnähtuste jälgimisel ja loomastiku kaitsel algas 1. märt- sil.“
Enamik Eesti paikkondadest on aastasadu kestnud pingsa inimtegevuse tulemusel suudetud n-ö kultuu- ristada. Kunagisi looduspilte on säilinud vaid killuviisi ja
eeskätt märgaladel – suurtes rabades ja paari jõe suudmea- lal.
Kasari delta ja Matsalu lahe siseosa
Üks selliseid suhteliselt vähemuudetud maastikke laiub Kasari deltal ja Matsalu lahe siseosas.
Siin asub üks Euroopa suuremaid, umbes 4000 ha suurune luht, mida veel saja aasta eest rammutas 3000 km2 suuru- sest jõgikonnast kevadise suurveega kaasa toodud muda. Ka siselahes ligi 30 km laiuv roostik on Õhtumaa ulatusli- kumaid. Üsna ainupärane on maakerkest (keskmiselt veer- and meetrit sajandi kestel) tingitud biotoopide nihkumine lääne suunas. Omalaadset maastikku ja taimistut asustab rikkalik loomastik, esijoones linnuriik, mis on kuulus just läbirändajate rohkuse poolest, ka Matsalu lahel ja ran- namaadel.
Ennesõjakümnendil Kasari suudmeharude süvendamine muutis mõningaselt senist looduspilti, kuid ei kahandanud loodusteadlaste taotlusi siia kaitseala luua. Selle peainit- siaatoriks oli siinkandis, Kirblas sündinud teadlane Eerik Kumari (1912–1984).
Minu otsene seos Matsalu lahe ümbruse ja lindudega küünib peaaegu 70 aasta taha – 1953. a hilissügisesse, mil osalesin Tartu ornitoloogide linnuvaatlusretkel Metsküla rannas.
Kevadel 1957 tutvusin Kloostri luha linnustikuga koos seda uurima saadetud Sven Onno töörühmaga. Olin siis juba otsustanud asuda tööle loomisele tuleval looduskaitsealal ja hakanud koguni endale kaastöölisi peilima.
Veebruaris 1958, pärast mõnekuulist teenistust loo- duskaitsevalitsuse vaneminspektorina määratigi mind Matsalu looduskaitseala looma ja juhtima. Tehnik-vaat- lejateks õnnestus värvata kohalikke loodushuvilisi mehi (Jaan Sibul, Eduard Tükk, Gustav Veide ja Jaan Nurk) ning vanemvaatlejaks kutsuda Jaan Arumäe Väänast.
Kaitseala keskus sai paika Penijõele
Tegelik töö loodusnähtuste jälgimisel ja loomastiku kaitsel algas 1. märtsil.
Sügisel suunati Matsalusse tööle äsja ülikooli lõpetanud Valdur Paakspuu, kes uuris siinset linnustikku ligi 33 aastat. Järk-järgult täienes meie koosseis entusiastlike looduseuurijatega (Jaan Naaber, Henn Vilbaste, Hans Soots, Heimar Laanemets), kes võib-olla just tänu Matsalu- aastatele pääsesid ja jäid linnu-uurimise ja looduskaitse radadele.
Paari aasta jooksul saime jagu salaja linde küttima kip- pujatest.
Ehitasime oma jõududega Penijõele keskusehoone ja sisus- tasime muuseumi, tutvustasime kaitseala igal aastal tuhandetele loodusesõpradele, pareerisime mõned sobi- matud looduskasutuse kavad (näiteks pardikasvanduse loomise Kloostri lahele), reguleerisime kalapüügi. Kaitseala looduse eri tahke käisid uurimas kümned bioloogid.
Matsalus töötatud ligi kümne, sellest direktorina viie ja poole aasta kestel jõudsin kaitseala ligi pool tuhat ruut- kilomeetrit jalgsi, jalgratta või paadiga risti ja põiki läbi käia, uurides linde ja muud loodust ning saades tuttavaks kohaliku rahvaga.
1968. aastal kutsuti mind Tartusse Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjoni teadus- sekretäriks
Seal võimaldus mul kandidaadi-dissertatsioon lõpuni kirjutada ja teaduskraad omandada. (Paraku ei suutnud väitekirja lõpule viia Eestis kaitsealatöö kõrvalt ei mina ega mu muidu töökad ja andekad kolleegid, võib-olla polnud õigeid stiimuleid?)
Mu sidemed Matsalu looduskaitseala ja kolleegidega aga säilisid, näiteks loendasin neljal suvel luhtade linnustikku, korraldasin Penijõel paar linnuatlase seminari, juhtisin mõnd ekskursiooni jms.
Veelindude lennuloendustel tegin ikka tuuri ka üle Matsalu rannikute, Kasari luhtade ja Väinamere saarte. Pensioni- põlveski olen püüdnud pea igal aastal Matsalu-mail käia.
Ka MAFF on mulle pakkunud elamusi ja olen ikka püüdnud olla platsis, kui kutsutakse.
Kahel kevadel olen Matsalu lahe äärde toonud saksa loo- dusesõprade gruppe ning samuti kahel suvel juhendanud seal Göttingeni üliõpilasi.
Muidugi rõõmustasid mind Matsalu kaitseala saavutused ja tunnustused, nagu Eesti oma rõngastuskeskuse loomine 1970. a, Ramsari märgalade hulka arvamine 1976. a, „Eesti looduskaitsealade tööde“ jätkamine ja hoopiski mahukama teaduskogumike seeria väljaandmine ligemale 40 aasta kestel.
Siin töötasid aastakümneid ornitoloogid Taivo Kastepõld ja Eve Mägi. Meenutamist ja tunnustamist on väärt regu- laarne loodusseire, lagunemisohus Penijõe mõisahoone renoveerimine ja uue muuseumi loomine, Matsalule rah- vuspargi staatuse andmine (2004).
Matsalu rahvuspark Foto: Viktor Tund