Kust võib Eestis leida kulda?! Selleks tuleb külastada Uisu panka.
Uisu pank on ulatuslik kuni kolme ja poole meetri kõrgune astangurand. Astangul paljanduvad Jaani lademe domeriidid, milles esineb püriidi kogumikke ehk rahvakeeli „kassikulda“, samuti mitmesuguseid kivistisi: käsijalgsed, harvem trilobiite, gastropoode ja peajalgseid. Pangal on hästi jälgitav mere tänapäevane geoloogiline tegevus. Kuna paljanduv domeriit on pehme kivim, allub ta kergesti mere murrutavale tegevusele. Panga lõunaosas on moodustunud kaks neemikut, millest ühel asunud ja kitsa maasääre abil maismaaga ühendatud saarpanga uhus ära 2005 aasta jaanuaritorm. Mõlemat neemikut ümbritseb mere poolt rändrahnude vöönd. Võib arvata, et rahnudel on tähtis roll neemikute kujunemises. Rahnude vööndid on kaitsnud nende taga asuvaid rannaastangu osi mere murrutava tegevuse eest, välja arvatud ekstreemselt kõrge veeseisu korral. Ka põhjapoolse neemiku muutumine saarpangaks on ilmselt lähemate aastate küsimus – seda “mandriga” ühendava maasääre laius on kohati ahenenud ühe meetrini.
Pinnakattesse ja panka on puhandunud Uisu ehk Jõeoja, mille alamjooksul on kujunenud paarisaja meetri pikkune ja paari meetri sügavune arvukate domeriidijärsakutega kanjonorg.
Uisu kandis on tõenäoliselt varem olnud sadamakoht või ka mitu, kust mindi merele omaaegse väikelaeva uisuga. Siitkaudu oli aastaid tagasi kavas ehitada kurikuulus Saaremaa sild, mis oleks viinud otse üle Kesselaiu.
Väike Jõe jõgi, veel tuntud kui Jõeoja, on oma teel mereni läbi lõiganud Uisu panga ning moodustanud paari meetri sügavuse kanjonioru.
Paljandunud settekivim annab aimu paiga iidsest ajaloost – rohkem kui 413 miljonit aastat tagasi loksus selles paigas Siluri ajastu meri, kus elasid praeguseks väljasurnud loomad: kihtpoorsed käsnad, kärg- ja sarvkorallid ning meriskorpionid. Nende muistsest olemasolust annavad tunnistust panga kivimites leiduvad kivistised. Tänapäeval pakuvad jõe kallastel kasvavad sanglepad varju ja toidupoolist mitmetele lindudele. Sanglepa “käbidest” käivad talvel seemneid nokitsemas kümnetesse isenditesse ulatuvad siisikeste ja urvalindude parved.
Uisu pangalt vaadeldavale alale jääb omapärane järsunõlvaline domeriidist koosnev Kiireste mägi (“kiires” – murdes tulesäde), mille absoluutne kõrgus on 11,1 m ning suhteline kõrgus 6 m.
Mäe lääne- ja loodejalam ning nõlva alumine veerand on kaetud tihedalt rändkividega. Itta jääva ülemise (vana) rannaastanguga on mägi ühendatud 1-2 m kõrgusse ja kuni poolesaja meetri laiusse loode-kagu suunalise seljakuga. Viimasel esineb harvalt rändrahne. Näib, et tekkelt on Kiireste mägi analoogne Uisu panga ees asuvatele nimetatud neemikutele ja kujutab vana rannaastangu esist jäänuksaart, kuid kohalike muistendite järgi peetakse seda Vanapagana hauaks.
Kord tahtnud Vanapagan ehitada silla suurelt maalt läbi väina saarele. Ta hakanud selleks kivimürakaid kokku kandma. Olles nii hulk aega kibedasti töötanud, väsinud Vanapoiss viimaks ja istunud maha sööma. Pärast söömist heitnud leiba luusse laskma. Oma surmaoda, mida Vanapagan alati kaasas kannud, torganud ta maasse püsti. Suur Tõll olnud parajasti kõndimas Muhu- ja Saaremaal. Ta näinud üle väina, et Vanapagana surmaoda on püsti mere kaldal. Lähemal silmitsemisel märganud ta ka Vanapoissi ennast merekaldal päiksepaistel põõnutamas. Vanapagana ja Tõllu vahel olnud alati tüli. Tõll pole Vanapaganat kunagi lasknud omi tumedaid toimetusi läbi viia. Nüüd, nähes Vanapaganat mere kaldal põõnutamas, kahmanud Suur Tõll merekaldalt pihutäie liiva ja kruusa ning visanud sellega üle väina Vanapaganat. Peotäis tabanud märki ja matnud Vanapoisi liiva alla, kuhu see surnudki. Seda Suure Tõlli peotäit näeme veel praegugi Suure väina kaldal. See on Vanapagana haud. Sealsamas näeme ka tema alustatud silda, mille ehitamine ta surma tõttu pooleli jäi.
Vanapagana leseks jäänud naine läinud oma kadunud kaasa hauda vaatama. Olnud parajasti jaanipäev ja kõikjal olnud käsil jaanitulede põletamine. Ka Vanapagana naine teinud oma mehe hauakünkale tema mälestuseks ja austuseks tule. Suits ja ving läinud aga mäes puhkavale Vanapaganale ninasse. Ta aevastanud nii tugevasti, et leegid ja kiirded paiskusid kõrgele üles. “Kiires” tähendab siinses murdes umbes sama, mis tulesäde. Hiiu-, Saare- ja Muhumaa olnud sel ajal veel koos ühe ühise tervikuna, üks saar. Nüüd aga Vanapagana aevastuse läbi kõrgele paisatud tulelondid ja leegid kukkusid üle väina sinna maha. Kuhu tuli maha langes, sealt põlenud maa ära ja meri asunud asemele. Nii tekkinudki need kolm saart: Saare-, Muhu- ja Hiiumaa; Et sellelt mäelt siis tõusnud niipalju kiirdeid (sädemeid), hakanud rahvas seda Vanapagana hauda kutsuma Kiireste mäeks.
Vanapagana naine, kes seda tuld mehe haual teinud, ehmunud Vanapagana aevastamisest ja selletõttu tekkinud tulelontidest ja põgenenud suures hirmus minema. Suur-Tõlli poeg, kes parajasti koduõuel mänginud, silmanud põgenevat Vanapagana eite, haaranud kivi ja visanud talle järele. Kivi tabanud märki. Vanapagana naine saanud surma ja kukkunud merre. Temast tekkinud saar, mida hakatud nimetama Naissaareks.
