Salevere Salumägi on üks Lääne-Eesti kaunemaid paiku, mandrijää ja Läänemere kujundatud pinnavorm. See ligi 400 miljoni aasta vanune lubjakivi suutis vastu hakata mandrijää kulutavale toimele. Kõrgendiku merepoolne järsk paesein on arvatavasti ligi 6000 aastat vana. Panga seinast voolab välja Silmaallikas, mis olnud vanadel aegadel ka ohvripaigaks. Allika kõrvalt läheb mööda Salevere matkarada.
Salumäe tipust avaneb vaade Topi lahele ja Matsalu lahe suudmele. Selge ilmaga võib näha ka kaugemalasuvaid laidusid – Papilaidu, Kakrarahusid, Kumarit ja Kessulaidu.
Salevere Salumägi on tuntud kui “usside”, s.t madude koondumiskoht. Sügisel kogunevad ümbruskonna rästikud, nastikud ja vaskussid panga seina kivipragudesse talvituma. Kevadise päikesepaistelise ilmaga võib näha suuri rästikute ja nastikute kogumeid end päikese käes soojendamas.
Salevere kohalik vanarahvas räägib, et Salevere Salumägi oleks nagu neetud, sest kõik vihma-, lume- ja äikesepilved samuti ka kõik tormid lähevad ümber Salumäe. Salumäe kohal ei ole enamasti kunagi koledat ilma, paistab ainult päike, kuid kui kord nii aasta jooksul pilved Salumäe kohal peatuvad, sajab selle kohal nii, et kõik uputab.
1,5 km pikkune rada kulgeb seljandikul, mis asub tosin meetrit üle ümbritseva maapinna. Seljandikku katab liigirikas loomets, panga all võib vaadelda Eestis suhteliselt haruldast salumetsa. Raja algusosa läbib kadakase loopealse, keskosas võib teha kõrvalpõike, et näha muistse kaitserajatise valli ning raja lõppu jõudes saab nautida värskendavat allikavett.
Kõige suuremat ja veerohkemat allikat, mis pangaastangust välja voolab, kutsutakse Salumäe Silmaallikaks. Varasematel aegadel on see olnud ohverdamispaik; allika veel arvati olevat raviv ja noorendav võime. Vanarahva uskumuse järgi saavat jaanipäeva südaööl allikaveega silmi pestes isegi pime nägijaks. Lugu on kandunud tänapäeva: enamik Salumäele tulnud matkajaist peseb lättes oma silmi või täidab karge veega oma joogipudeleid.
Aastal 2001 leidis arheoloog Mati Mandel Salevere Salumäelt seni teadmata linnuse. Linnus oli kasutusel tõenäoliselt I aastatuhandel eKr.
Linnus on ehitatud Salevere Salumäe põhjakalda äärde, nii et põhja poolt kaitseb teda enam kui 10 m kõrgune, püstloodis langev kallas ise. Edelast, lõunast ja kagust on 270 m pikkune ja 100 m laiune linnuseõu aga piiratud poolkaares kulgeva, 5-6 m laiuse ja maksimaalselt kuni 1 m kõrguse, laugete nõlvadega valliga.
Salevere Salumäe jalamil kasvab liigirohke salumets. Salumetsaks nimetatakse viljakal ja niiskel pinnasel kasvavat metsa, kus valitsevad laialehised puud (saar, pärn, jalakas ja vaher). Põõsarindes kasvavad toomingas, lodjapuu, pihlakas, kuslapuu jt. Mitmed rohurinde taimed nagu lõokannus, kopsurohi, mitmeõieline kuutõverohi, maikelluke, ussilakk, püsikseljarohi, salu-tähthein, mets-nõianõges, lõhnav madar, koldnõges, imekannike, siumari jpt. on iseloomulikud üksnes salumetsadele.
Salumetsad levisid Eestis laialt 6500-3000 aastat tagasi sooja atlantilise kliimaperioodi ajal. Praeguseks ajaks on nad muutunud suhteliselt haruldaseks, esinedes põhiliselt pehmema kliimaga Eesti lääne- ja põhjarannikul ning mere- ja rabasaartel.
Salevere Salumäge katab omanäoline loomets. Varasematel aegadel on pangapealne ala olnud hõredam ning seda on kasutatud puisniiduilmelise karjamaana. Puudest on enamlevinud tammed, põõsarindes aga sarapuud.
Lindudest võib kuulata-vaadata kõige enam metsvinti ja salu-lehelindu, samuti peoleod, puukoristajat ja ööbikut.
Legend Salevere Salumäe tekkimisest
Kord olnud Vanapagan jälle liikumas. Ta mureks olnudki ainult see, kuidas saaks aga inimestele rohkem meelepaha valmistada ja neid oma võimusesse saada. Et saada omale pelgupaika ja kindlust nii ühes kui teises paigas, otsustanud Vanapoiss omale ehitada kaks põrgut. Ühe ta tahtis ehitada Mõisakülasse ja teise Saaremaale.
Hakanud siis esiteks selle põrgu ehitamisega peale, mis pidanud tulema Mõisakülasse. Asunud vähe maad Suure väina kaldalt sisemaa poole tööle. Kõigepealt tahtnud Vanapagan maa pehmeks tampida, et siis oleks kergem ning hõlpsam sellesse põrgut ehitada. Tampinud ja sõtkunud siis Vanapoiss juba suure hulga maad tümaks ja pehmeks. Seda Vanapagana nobedat askeldamist aga märganud Suur Tõll üle väina. See olnud parajasti mingisuguse asjatoimetuse pärast Muhus ringi liikumas. Nähes Vanapaganat haaranud Tõll maast paraja kaika ja visanud sellega Vanapaganat üle väina. Kepp läinudki märki ja tabanud Vanapaganat nii õnnetult, et selle mõlemad sarved peast minema lennanud. Üks neist kukkus maha Mõisaküla juurde ning teine Saleveresse. Neist said siis nii kaks Salumäge — Salevere Salumägi ja Mõisaküla Salumägi.
Ka see koht, kuhu Vanapagan tahtis ehitada põrgu ja maa selleks tümaks tampis, on praegugi näha. See on Mõisaküla raba.
