Karuse jaama lugu ulatub 1931. aastasse, mil käiku läks vastvalminud Rapla-Virtsu kitsarööpmeline raudteeliin. Valmis imposantne, justkui muinasjutust välja kukkunud jaamahoone koos mitme pisema abihoonega. 1968. aastal liin likvideeriti, rööpad võeti üles ja kunagist rongiliiklust on jäänud mäletama vaid pikk sirge raudteetammisiht.

1979-2001 tegutses jaamas sidemuuseum, mille tarvis olid ruumid korraliku nõukogude remondiga üle käidud. 2003. aastal sattus saatuse tahtel jaama eluolu korraldama geograaf-prantsuse filoloog-rätsep-tulevane restauraator Meelike Naris. Raudteejaam võlus uut jaamaülemat esimesest silmapilgust ning kohtumisest alates on ta paigale hinge sisse puhunud – ise ja sõprade abiga kõpitsenud, meeletu hulga uudishimulikke külalisi vastu võtnud, põnevaid üritusi organiseerinud ning lõpuks ka mõnusat vaikelu nautinud. Mõned külalised kiindusid raudteejaama sedavõrd, et hakkasid seal aina tihedamini koos käima. Koha rahulikku rütmi nautides ja energiat ammutades tekkisid aina uued ja uued säravad ideed, kuidas jaama tulevikus hoida ning edasi arendada.