Hanila Pauluse kirik on pärl Saare-Lääne esimeste keskaegsete kirikute seas. Pühakoda on olnud hüljatud ja rüüstatud; põhjalike restaureerimistööde käigus tuli ilmsiks nii seinamaalinguid kui ka hulk unikaalseid trapetsikujulisi hauaplaate.
Kogudus taastati 1994 ja kiriku kooriruum taaspühitseti 1997. aastal. Hiljem on paigaldatud uus põrand, taastatud kiriku endised pingid, lühtrid, torni roosaken.
Kirikus on barokselt lopsaka nikerddekooriga altarisein ja kantsel kujur Dietrich Waltheri töö Põhjasõja ajast (1709). Need kunstitööd kinkis kirikule Virtsu mõisnikulesk Christina Eleonora Drackenhielm. Kellatorn 1859. aastast, kooriruumil vitraažaknad (Riho Hütt, 1997).
Kiriku läänemüüris vaata kindlasti võlvidele viivat treppi ja barokkstiilis kantslit ja nikerdatud altarit. Huvitavad on ka kiriku juures kirikaias säilinud huvitava kujuga, ilmselt varasest keskajast pärit hauatähised.
Kas teadsid, et …?
Hanila kirikus asuvad 18 trapetsikujulist hauakivi, millel on pagan-kristlikud sümbolid. Legend räägib, et ehitusmeistrid müürinud kunagi kiriku seina sisse hane, sellest tulnud ka Hanila nimi.
13. sajandil ehitatud ühelööviline kirik. Kiriku läänemüüris on säilinud trepp, mis viib võlvidele. 1707. aastast pärinev barokkstiilis kantsel ja nikerdaltar. Kirikust on leitud 18 trapetskujulist hauakivi, millel on paganausu sümboleid. Kiriku juures kalmistul on säilinud huvitava kujuga, ilmselt varasest keskajast pärit hauatähist.
Lääne-Eesti vanimaid ja mõjusamaid sakraalhooneid. Ehitatud Liivi ordu algusaastail tõendatult pärast Karuse kiriku valmimist 1260-ndate aastate lõpus (kaudne eesmärk oli läbi ordu maa-ala kulgeva Virtsu maantee ja selle haruteede valve). Saare-Lääne piiskopkonna traditsioonilist kiriku tüüpi järgiv algkavatis koosneb ühelöövilisest kahe võlvikuga pikihoonest ja kitsamast nelinurksest koorist, millel ordu tava kohaselt käärkamber puudub; puudud ka torn. Müüritrepp paikneb lääneseinas. Hilisemad lisandid on tugipiilarid, uks lõunaküljel ja historistsistlik torn (1857-59).
Algkiriku välise mõjukuse määravad vertikaalselt rõhutatud üldproportsioonid, suurtest kantkividest nurgaketid ja pikkade kitsaste paarisakende vahelduv rütm (anal. Valjala kirik, osa aknaid hiljem kinni müüritud või ümber ehitatud). Akendeta lääneseinas paikneb lai teravkaarne astmikportaal; lihtne talumiliist seob kaheastmelise palendi samasuguste arhivoldikaartega (sama Karuse kirikus, osaliselt rikutud ja taastatud, uue torniga täielikult varjatud).
Siseruum on avar ja kõrge. Kitsas ja tähelepandavalt kõrge on ka võidukaar. Kontsentriliselt laotud kuplitaolistel ristvõlvidel on nelinurkse ristlõikega roided ja kilpkaared (anal. Valjala ja Kaarma kiriku kooris). Võlvikiirus on nelinurksed päiskivid (kooris ümmargune), millel punga- ja lehemotiividega reljeefdekoor. Lai vööndkaar toetud liseenitaolistele eendtugedele, roided ja kilpkaared tahulistele nurgaturpadele, kus roideots ulatub kiiluna kilpkaarte vahele (sama Karuse ja Lääne-Nigula kirikus). Koori põhjaseinas ruudukujuline aknake (hagioskoop).
Sisustuses üle kümne trapetsikujulise hauaplaadi (13. saj) ja figuuridega hauaplaat (17. saj I pool); nikeraltar ja -kantsel (1709, arvatavasti Fr. Weiss).
Villem Raami artikkel koguteosest “Eesti arhitektuur”
