Lihula vana Eliisabeti kirik hävis 1297 saksa ordu ja piiskopi vahelises sõjas, uus ehitati üles ja jäi püsima 1874. aastani, mil osutus oma halva seisukorra tõttu tarvitamiskõlbmatuks.

Uus kirik, mille arhitektiks on Johann Gottfried Mühlenhausen, sai nurgakivi 1876. Jumalakoda pühitseti 15. oktoobril 1878. Avara siseruumiga jumalakoda näib silmapetteliselt võlvituna, sest puitlae kujundus jäljendab võlve ja vööndkaari. Nagu kirik tervikuna on ka retaabel ja kantsel stiilselt uusgootilikud.

Vanast kirikust on alles hoitud kantslirinnatise baroksed skulptuurid, mis valmisid 1690. aastatel Christian Ackermanni poolt, auväärne orel (Carl August Tanton, 1845/46) ja tornikell (1745). Kiriku altar, pingistik ja kantsel on valmistatud kohaliku meistri Laurbergi poolt. Altarimaali “Kristus ristil” on G. F. Welsberg maalinud akadeemik Otto von Moelleri 1873. aasta originaali järgi.