Lihula mõisamägi või Lihula linnusemägi koondab endas mitmeid erinevaid objekte. Siin asuvad kunagise piiskopilinnuse varemed, mõis koos selle abiruumidega, tuulik, kõlakoda, puhkekohad, laste mänguväljakud ja discgolfi rada.

Soojemal ajal toimuvad Lihula mõisamäel mitmed erinevad sündmused, neist traditsioonilisemad on jaanipäev, kevadlaat, Lilltikandi Festival ja palju muud.

Lihula linnus, Lääne-Eesti tähtsaimaid linnuseid, asus paekõrgendiku neemikul (nüüd tuntud Lihula mõisamäena). Seal oli noorema rauaaja II poolest olnud eestlaste muinaslinnus. Lihula linnuses on end kaitsnud ning seda ehitanud või vastupidi vallutanud ja lahingut pidanud nii eestlased, Saare-Lääne piiskop, Liivi ordu, Taani, Rootsi kui Vene väed.

Aastail 1990-1996 toimusid linnusel arheoloogilised kaevamised, mille käigus tulid üllatuslikult päevavalgele 13. sajandi värava eelkaitsesüsteemi vundamendid. Kaevamised näitasid, et Lihula piiskopilinnus kujutab endast üht unikaalseimat 13. sajandi kaitserajatist Baltikumis.

Muistse vabadusvõitluse ja ristisõdade ajal määras Riia peapiiskop Albert von Buxhoeveden 1211. aastal Lihula Eestimaa piiskopi residentsi asukohaks.

Linnuse kultuurikihist saadud varaseimad dateeringud pärinevad 1. aastatuhande teisest poolest.

Linnuses on väljakaevatud ja eksponeeritud kagupoolne peavärav ja linnusekabel.

Juba 13. sajandi keskpaiku või II poolel tekkisid Lihulasse ordu- ja piiskopimõisad. Tolleaegsest hoonestusest ei ole midagi teada. Esimesed mõisad olid väga väikesed. Need koosnesid veskist, aidast ja vasallelamust. Lihula mõisahärrade elamu rolli täitis arvatavasti piiskopilinnus.

1560. aastate keskel kuulus piiskopimõisale 214 adratalu 305 adramaaga, ordumõisale aga 88 adratalu 171 adramaaga, 1 veski, 27 üksjalga ja 56 vabadikku.

Suured muudatused toimusid rootsi ajal. 1631. aastal läks mõis eravaldusse. Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis mõisa koos 2 külaga Åke Tottile. 1631. aastal kinkis kuningas talle ka linnuse. Liivi sõja ajal oli aga linnus saanud tugevalt kannatada ning seda enam ei taastatud. Hakati hoopis lammutama. Mõisnikul oli seega vaja uut eluaset.

Praeguseni säilinud suurejooneline klassitsistlik kahekorruseline kivist mõisa peahoone on ehitatud 1824. aastal von Wistinghausenite ajal. Ilmekas klassitsistlik ansambel, mis juba eemalt valitseb vaateid Lihula linna üle. Lisaks on säilinud pikk klassitsistlik ait, väike viinaait, tõllakuur ja hollandi veski.

Mõisas asub muuseum. Ruume kasutavad ka Eesti Kaitseliidu Lääne maleva Lihula üksikkompanii, Lihula Rahvakunstiselts (keraamika ja käsitöö), Lihula Lilltikandi Selts (käsitöö) ja Kumari Reisid OÜ (turism, reiside korraldamine). Suviti on mõisas avatud ka turismiinfopunkt.

1804. aastal käis Vene keiser Aleksander I kontrollimas riigi merepiiri Eesti rannikul. Ainult üksikutes kohtades, sealhulgas Lihulas, oli ettenähtud lühike peatus. Lihulas valiti Aleksandri peatuskohaks pastoraat, mis asus otse maantee serval.

Aadelkond ruttas pastorit suureks vastuvõtuks abistama ja au jagama. Ümbruse mõisatest toodi kohale parim mööbel, vaipu, lauahõbedat. Kuivõrd oli teada, et Venemaal armastatakse teed juua, otsustati keisrile pakkuda saksapäraselt mitte kohvi, vaid teed. Et aga Lihulas head teed müügil ei olnud, lähetati kuller Pärnusse käsuga tuua kõige kallimat teed ja mõned sidrunid. Kohapeal lasti üht Kirbla talupoega pruulida head õlut. Kohalik kooliõpetaja laskis ühel oma õpilasel pähe õppida luuletuse. Lihula mõisnik ehitas paekivist pea 2-meetrised lillepottidega aiaväravapostid, mis krohviti valge lubikrohviga.

Kuidas Aleksander vastuvõtuga rahule jäi, on teadmata. Teada on, et ta 1804. aasta suvel tõepoolest peatus Lihula pastoraadis.

Lihula Muuseum on asutatud 1995. aastal ning paikneb 19. sajandi keskel ehitatud klassitsistlikus Lihula mõisahäärberis. Mõisa taga kõrguvad 13. sajandil rajatud piiskopilinnuse varemed.

Muuseumi väljapanek annab hea ülevaate Lihula ja Lõuna-Läänemaa ajaloost. Eksponeeritud on huvitavamad arheoloogilised leiud linnuselt, alevist ja ümbruskonnast. Külastajate poolt on suurt imetlust leidnud ainult Läänemaale iseloomulikud etnograafilised esemed – Lihula kandi rahvariided, vaibad, saanitekid ja tööriistad. Suviti on muuseumis erinevad ajutised näitused.

Lihula kõlakoda projekteeris mitmete lavaprojektide autor Urmas Arike. Ehitustööd algasid 1996. aasta septembris. Loa uue lava ehitamiseks tagastatud maavaldusel andis Lihula mõisa õigusjärgne omanik, toona USAs elanud Madli Roosiorg-Kirchhoff. Viimane kinkis kogu temale tagastatud mõisakompleksi Keskaegse Lihula Fondile. Kõlakoda avati 15 juunil 1997 laulu- ja tantsupeoga, lipu heiskas peo aukülaline Madli Roosiorg -Kirchoff.

Tegemist on Lihula linna ajaloos kolmanda vabaõhulavaga.

Tore koht aktiivse puhkuse veetmiseks Lihulas. Nelja asetusega pargirada mõne metsasema lõiguga. Korvid 18, par 58, pikkus 1983 m